Tartu Linnamaraton

Tartu Linnamaraton, 4. oktoober 2013 - elu viies maraton, 3:36:14. Kui nüüd vaadata eelmise aasta Frankfurti maratoni postitust (3:17 lõpuaeg), siis seal sai tuleviku kohta mainitud, et "... vaikses tempos, mõni maraton, ajaliselt ilmselt seal 4-4:15 kandis...". Natukene läks nihu selles osas, aga siiski - kogu maraton kulges väga mõnusalt, omas rütmis kulgedes, ilma suurema pingutuseta, ilma raskete kohtadeta, tõusva tempoga - puhas rõõm, võiks öelda :)

Mingit maratoni-spetsiifilist ettavalmistust eriti ei teinud. Treeningpäevik väidab, et juunis on mõned ~20 km kanti jooksud tehtud ("pikk jooks", haha), augustis sai üks 28 km jooks siis vägisi ära tehtud (raske oli, tuli meelde, miks ma maratoniks trenni teha ei viitsi) ja kolm nädalat tagasi sai peale nädalat Lapimaal matkamist (jooksuvaba aeg) sealkandis 27 km jooks tehtud (täitsa mõnus). Joostud on ~500 km vähem kui eelmisel hooajal, samas lühemate distantside kiirus on paranenud. Maratoniplaaniks sai lõpuks 3:45 aeg, st 5.20 min/km. Selle peaks ju ilma probleemideta ära kestma, nii et ribadeks tõmbama ei pea end. Et lihtsalt "kulgeks" ühe maratoni, teeks "tervisesporti" võistlemistele vahelduseks :) Igasugune maratoniärevus/ootus/... oli puudu, jube jama :)

Ilm sügise kohta imeilus, Tartusse sõites küll oli Lohkva kandis 1 kraad sooja :) Natuke kahtlesin ikka riietuse osas, aga pikad püksid, Crafti pikk pesusärk ja lühikeste käistega särk peale. Buff mütsiks pähe, õhukesed aluskindad kätte. Kahtlesin ka tossuvaliku osas, esimese hooga panid kergemad võistlustossud jalga, aga kuna nendega ikkagi ühtegi pikemat kui ~10 km jooksu pole teinud, siis sörkisin soojenduseks autoni ja panin vanad proovitud Lunarglide'd jalga (mis ma vargsi autosse valmis panin hommikul). 3 geeli kaasa, mõned soojendused-venitused ja start.

Mõte oli proovida 3:45 grupis kulgeda, aga grupp oli mul seljataga hoopis. Tiksusin siis seal vaikselt, kellalt tempot kontrollides, läks ikka mõned sekundit plaanist kiiremalt, grupp ikka seljataga ~mõnedkümned meetrid, üks sportlik kirjanik lõbusal häälel jutte puhumas seal taga. No ei jõua järgi see grupp, seisma ka ju ei jää neid ootama...

Ma alles pildilt märkan, et grupp oli ju mul peaaegu selja taga ikkagi mingi hetk :) Foto: Ardo Säks

Ja nii saigi joostud mitmed kilomeetrid kokkuvõttes. No kuulge, Siili tänava taga seal niidetud rajal oleks ju võinud selle prügiläga ära koristada. Mul endal jäi küll korraldajana südamele Tartu Suvejooksust asjaolu, et Lammi tee ääres üks rõve ümber aetud prügikast ununes ära koristada enne jooksu :)

1. TP-s kindad minema #P kätte (tegelikult oli tsiba chill kätel, oleks pidanud veidi aega veel jooksma kinnastega), ja no ei tule seda gruppi mulle selga... Karlovas tagasipöörde kohas näeb, et mitmed ~3:45 plaaninud jooksuhundid veelgi rohkem eespool. 2. TP, ikka grupp ei tule selga.
Ihaste põik, üks luuletajast sportlane tormab mööda (ah siis sellepärast jäigi vaikseks seal taga).

Räpina mnt ületus - aitab nüüd, tiksume omas tempos edasi. Km ajad ~5.07, tunde järgi lippan, tempo püsib, väga hea, suva sest 3:45 plaanist. #M jääb ette, kulgen omas rütmis edasi. Enne poolmaratoni punkti tuleb meelde, et võtsin ju geelid ka kaasa - pigistan ühe sisse. #M2 jääb ette, paistab üsna väsinud, tegelikult tegi väga hea jooksu lõpptulemusena.

Ihaste tänavad, keskmisest tuntum eks-postiljon jääb ette (jee, ei saagi ta käest pähe), no küll kõik tervitavad teda ikka. Lippan aga edasi, suht üksildane on see jooks niimoodi, muudkui kõigist mööda :) Keegi kütab sauna kusagil lõhna järgi, hea et liha ei grillita. Annelinn uuesti, teine geel vaja sisse punnitada igaks juhuks. Buff'ist küllalt, #P kätte saab jälle poetada. Linna vahel hakkavad km ajad kiiremaks minema, alla 5.00, ootan ikka, et raskeks läheb, aga ei tuhkagi. Emajõe ääres grillib keegi liha, hea et valmis pole veel saanud, muidu äkki pakuksid, kuidas siis keelduda saaks. #A jääb ette, kulgeb ilusti omas plaanis veel, ärin oma viimase geeli talle maha, lippan edasi. Rahvast rajal palju, poolmaratoni ~2 tunni rahvas vist enamuses. Märkad teiste jooksjate väsimust ja raskeid hetki, kõnnisammule langejaid üritad ikka ergutada.

Foto: Ardo Säks

Ja muudkui lippad, Dendropargi servas üks jooksja õnneks on, muidu oleks nagu täitsa üksi kulgenud. Toomemäe tõus, ikka joostes, üleval on esimest korda jalgades kerget raskust tunda, mäest alla pikka sammu lasta on küll tsiba kummaline tunne jalgades. Ja... Ongi läbi. See punane vaip nüüd küll munakive ei tasanda, eelmise aasta 10 km finišist mäletan nagu, et niisama oli palju parem seal vist isegi lipata kui vaibal.

Peab ütlema, et kõige "kiiremalt" lõppenud maraton :) Ajaliselt olen küll ainult oma esimese maratoni aeglasemalt jooksnud, ülejäänud 3 maratoni kiiremalt. Aga ilma tugeva pingutuseta, no selline mõnus jooksutempo, päris sörk see ju ikka ei olnud - raske ei hakanud, haamrit ei saanud, puhas chill ja rõõmus kulgemine ja järsku saigi otsa.
Nii võib täitsa ka edaspidi kord aastas maratonikese kulgeda. Aga äkki millalgi aja peale üks maraton veel? Võibolla, kes teab. Aga kurat, mõnus oli joosta niimoodi!

Kuidas Tartu Maratoni dopingukontrollist puhtalt pääseda?

500 meetrit veel minna, ikka paaris tuleb lükata, eriti küll ei jaksa... Finišisirge, veel veidikene... Finišijoon, kiip võetakse ära, medal pannakse kaela. Ligi astub kollase vestiga korraldaja, veidi nukra näoga... Ulatab šokolaadi... Naeratab, soovib õnne. Šokolaad maitseb hästi. Pakihoid, riietumine, söök, koju. Elu esimene Tartu suusamaraton tehtud, 5:34. Puhas rõõm.

Ega ma pealkirjas esitatud küsimusele vastata ei oska, tuleb äkki puhtalt sporti teha? Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada, ega ei oskagi midagi sellest kirjutada. PP blogi lugedes lihtsalt on jäänud mulje, et tuleb panna lööv pealkiri ja siis hoopis millestki muust kirjutada :)

Aga asjast siis... Paar aastat on painanud veidi see Tartu Maratoni teema... Uisku ikka sõidan oma lõbuks ilusate talveilmade korral, mõnisada kilomeetrit tuleb ära aastas. Klassikat pole elu sees sõitnud. Tundub täiesti müstiline ja ebaloomulik see värk. Selle suusahooaja alguses ma peaaegu juba mõtlesin klassikavarustust isegi osta, aga õnneks läks üle see mõte. Samas suusatamine on ju äge, talv järjekordselt ilus... Avatud raja sõit (uisk) on ju äge, aga midagi on puudu... Vabatahtlikuna on maratoni melu sees oldud küll... Ja nii ma mingi soodusvooru viimasel päeval ennast kirja paningi maratonile. Klassikavarustust polnud, klassikat polnud samuti meetritki sõitnud tol hetkel. Aga ei vaevanud ennast selliste asjadega :)

Jaanuari lõpus sai siis lauluväljakult varustus laenatud ja korra proovitud seda värki. Suusk nagu natukene pidas, suusasaabas küll loperdas klambris rohkem paremale-vasakule, kepid olid sellised lihtsa paelaga... Ega sõit välja ei tulnud, aga polnud hullu midagi :) Avatud raja sõidule eelnenud nädalaks sai siis R ja T käest suusad laenatud, mis enamvähem oleks võinud mulle sobida, aga proovides siiski ei käranud. Siis sai avatud raja sõit vahepeal tehtud (uisk, mõnus, algus rahulikult, lõpus veidi sporti, 4:13) ning oli käes aeg klassika teemaga uuesti tegeleda :) R-i suuskasid sai poes uurida lastud, tunnistati pütilaudadeks minu kaalu järgi. Nii et muud teha polnudki, kui osta omale suusad. Suusasaapad kah, toikaid kasutan uisu omasid. Suusaostu päeval oli miski sulailm, igatahes poes alla pandud tahke määre ei toimunud. Järgmisel päeval uus katse teises kohas, lihtsalt karestati ära pidamisala - no peaaegu juba, sai suusasammu natuke proovida seekord isegi. Erilist kindlust küll ei tekkinud, dendro esimest tõusu alistada ei suutnud kuidagi, kahtlus suusa toimimise osas jäi. Aga mis seal ikka, suusad oli vaja määrimisse ära viia.

Pasta-pasta-pasta, tulemuste ennustamine jms värk. Tulemuse mõttes ei teadnud üldse, mida oodata. Ega aega sõitma ei lähegi ju, aga pakkusin 6:30 - st 10 km/h, pluss TP-des passimine. Reaalseks pidasin ka 7:00+, alla 6:00 küll ei arvanud, et jõuaks rahuliku sõiduga.

Pühapäeval autoga Elvasse, kell 7 sai kohal oldud, ja kohe õnnestus ka bussi peale saada. Otepääl varakult kohal, sai suht niisama molutatud siis. Suusad kätte, väike proovimine - nagu ei pidanud eriti. Aga räägitakse vist, et suusk alles mõne km järel hakkab toimuma, las olla siis, ei vaevanud pead, TP-des ju määrdemeistrid olemas :) Viimasest stardigrupist minek, nii et paar minutit enne starti viskasin jope seljast, koti pakihoiu nurka ja koridori. Grupid lasti kokku, stardipauk. Sisekurvis mingi täielik seisak, väliskurvis nagu liigutakse... Pole üldse plaani kuhugi kiirustada... Aga niisama seista kah imelik, nii et liigun ikka väliskurvi kaudu edasi. Ja siis see hakkab - ikka mõni samm, pidur, sahk jne. Üritasin hästi ettevaatlik olla, kukuti ikka siin ja seal, murtud suusakeppe nägi samuti (ette rutates ka kogu raja peal edaspidi) üsna palju ikkagi. Ise terve sõidu ajal tegelikult ühtegi olukorda ei sattunud. Vana lasketiiru tõus. Seisak, astumine, seisak... Osa üritab läbi lume lõigata, müstika, täielik komöödia on see sumpamine :) Paras hulk lõikab niisama laskumise alt otse. Oli seal rada? Vist ikka mitte...

Laskumised on puhas sahatamine. Isegi veel sporditee äärsed laskumised - ei kujutanud ette, et laskumist on nii aeglaselt võimalik sõita. Kertu Jukkumist sain mööda :) Aga Matu kandis juba kannatas liikuda... Suusk pidas väga hästi, kannatas hakata klassikat õppima küll teiste järgi, kui küünarnukid väga valusaks jäid, siis üritasin ikka kätega vähem tööd teha :) Aga tõusud alistusid probleemideta, kus teised kääri astusid, oleks ise veel jäljes sõita tahtnud. Aga eks ma siis ka astusin, kiiret polnud, ei trüginud. Harimäe tõusu lõpus sai E-ga kokku. Ja siis Harimäe laskumised... Aga rahvas selleks ajaks suht hajunud, ootasin hullemat. Suusk libises keskmisest paremini, pidi muudkui selga sirgu ajama ja pidurdama ikka teiste tõttu. E üritas küll oma libeda suusaga mind laskumistel korduvalt rajalt välja puksida, aga ei tulnud välja tal ;)

Igas TP-s ikka rahulikult 2-3 topsi juua ja edasi. ~1 km enne TP-sid hakkas mingi täielik geelipakkide väli, täiesti masendav, ei mõista seda prügiloopimist, lisaks on sõita ka vastik seal peal... :( Aga muidu on mõnus, tempo rahulik, vahepeal mõni üksik kiirendus, et väga aeglastest ikka mööda saada. Peale Harimäe laskumisi oli keskmine km ~6.00, täitsa hea tegelikult. Muudkui lased oma suusasammu... Tõusudel on lausa kahju, kui eessõitjad väga varakult kääri astuma hakkavad, pidamisega küll nagu probleeme ei paista olevat... Laskumistel osa ajab kah selja sirgu, ehkki nad on esimesed oma jäljes, laskumine on sirge, rada hea... Müstika. Suusakeppidega tehakse ka igasugu keemiat, isegi kõrvalraja pealt mööda minnes oht on pihta saada... :( Samas uisku ei sõideta, väga positiivne, netiavarustes on viimaste Estoloppeti sõitude järel selles palju räägitud.

Kuna 2 geeli oli endalgi kaasas, siis enne Peebut panin ühe sisse (pakendi viskasin ilusti ikka TP prügialasse :)), teine geel jäigi võtmata. Keskmine km ~5.40 kandis, st isegi 6 tunniga peaks hakkama saama. Maratoni teine pool pidi nagu paaristõugete osa olema... Proovisin siis kah, aga kuramus - ei jõua, raske ju :) Ja tegelikult ikka sõideti vahelduvat sammu rohkem. Ja nii need km-d läksidki, ja nii see finiš tuligi. 5:34, st palju kiiremalt kui arvasin. Rahulik sõit, ilma eesmärkideta. Tegelikult võiks isegi veelgi rahulikumalt võtta... Kui järgmine aasta peaks juhtuma, et jälle osalen, siis 5:30-5:59 võiks ju paras eesmärk olla heades oludes :)

Aga äkki ostab keegi hoopis mu suusad ära? :) Rossignol Zymaz NIS, 201. Saabas on Madshus Hyper RPC, 43. Kui ei osta... No siis järgmisel aastal rajal näeme, saan oma elu klassikakilometraazi lausa kolmekohalise numbri peale siis :)

Aga selleks aastaks suusad nurka, vaja ainult töökaaslastega veel võidu sõita ming päev. Lumi võiks nüüd ära sulada, tere kevad, tere jooksuaaeg :)