21. Solidaarsuse Maraton - Gdansk - 15.08.15

21. Solidaarsuse Maraton (XXI Maraton Solidarności) - 3:44:52 - minu üheksas maraton, sellel aastal teine, joostud "tavapärases rahulikus tempos, ilma eriliste ajaliste eesmärkideta" :)

Idee suvelõpu maratoniks tuli A (kellega sai eelmisel aastal Belgias joostud) ja T käest Rostocki öömaratoni näol. Kuna see maraton mulle ajaliselt väga hästi plaanidesse ei klappinud, siis pakkusingi omalt poolt Gdanski maratoni välja. Maratonil on olemas oma "lugu", Põhja-Poola on külastamata ja avastamata paik - kõigile sobis ja regasime end ära.

Niisiis, peale romantikamaratoni sai üle nädala Dolomiitides matkatud ning sellega 1.5 kuud kestnud Euroopa tiir ka läbi sai. Tagasi Eestis olles sai (tavapärasega võrreldes) meeletult sporti tehtud - 2 päevakut (ikka esimesed punktid jooksuga ja siis nagu-peata-kana-metsas kõnniga edasi), 2 kerget rattasõitu ja üle pika aja ka üks jooksutiir. 

Ja ehkki vähem kui kaks nädalat tagasi sai Poolast just läbi sõidetud, sai neljapäeva hommikul kell 6 Tartust taaskord sinnapoole sõitma hakatud, seltskonnaga liitus ka L, kes küll planeeritult tossud maha jättis. Õhtul kell 21 olime Gdanskis ööbimiskohas, tegime pastat ja kobisime magama. 

Reedel avastasime nn kolmiklinna Gdansk-Sopot-Gdynia. Sopotis väike jalutustiir mere ääres, muulil (Euroopa pikim puust muul) ja peatänaval, edasi Gdyniasse stardimaterjale välja võtma. Võistluskeskus nägi välja küll nagu ehe geto urgas, aga numbrid-särgid-nänni saime kätte. Vaatasime üle stardipaiga ja edasi (tagasi) Gdanskisse, vanalinna uudistama. Väga-väga kena linn, ilusad-ilusad majad, melu täis jõekaldad - seal kondaks vabalt paar päeva ringi. Taakord pasta ja uude ööbimiskohta. Veidi logelemist, siis autoga mere äärde, tegime 10 minutit sörki ja "ujuma". Kuna laine oli päris suur ja punased lipud üleval, siis tähendas ujumine küll "salaja nabani vette ja pikali olles ujumisliigutuste imiteerimist", seda kõike vetelpäästja järjest valjeneva vilepartii saatel... Pasta, asjade sättimine, magama. 

Sopot

Sopot

Särgid käes

Gdynia, võistluskeskus

Lähme siis ujuma või...? :)

Õhtune soojendusjooks

Laupäeval veidi enne kuute üles, pudrud-asjad, autosse ja rongijaama (10+ min autoga). Kuna start on Gdynias ja finiš Gdanskis ning mingit korraldajatepoolset hommikust transporti pole, siis mõistlikuim variant oli kohaliku rongiga sõita, pool tundi, 1.5 eurot. Õiget rongi ja piletiputkat otsides kulus aega piisavalt, nii et soovitud 7.30 rongile ei jõudnudki, ootasime siis 8.00 rongi. Maratoonareid muudkui vooris perroonile juurde, Gdynias rongilt maha minnes oli ikka täitsa vahva vaatepilt see jooksjate mass.

Ootasime starti (9.30), päike küttis mõnuga, nii et igal hetkel otsisid varju. Ilmateate järgi lubati pärastlõunaks 28C ja ei ühtegi pilve. Toimus mälestustseremoonia 70ndate sündmustele, hümn... 5 minutit enne starti sai end ikka päikese kätte lohistatud ja 3.45 tempomeistri sappa võetud - mööda ei lähe! A-l sama eesmärk, T valis 4.00 pundi. Start! 

Alguses kerge tiirutamine linna peal, põige korraks mere äärde ja siis... Pool maad järjest piki mainitud kolmiklinna ühendavat peamist sõiduteed (2x2 rida, 10 km jooksul oli ühe poole 2 rida jooksjate pärast, teine 10 km anti 1 rida autodele kohati). Ja järjest muudkui otse, otse, otse, mis sellise suure tänava ääres ikka huvitavat on... Tänav oli küll pikalt-pikalt Tartu lipuvärvidega (==Poola lipuvärvidega) ehitud :) TP-d iga 5 km järel, vett saab 0.5 l pudelis, väga hea, üle poole pudeli kulub lahedalt ära, nii joogiks, kui pähe kallamiseks... Päike ikka kütab, väga hull küll pole veel. Püsime A-ga koos, hoiame tempomeistri sappa, ehkki vahepeal ikka kogemata liigume mööda ja püsime paarkümmend meetrit eespool. Tempomeister lobiseb ühe jooksjaga vahetpidamata, nii et on probleemideta kuulda, kui liiga kaugele kipume ette ära jooksma.

Tempomeistri(te) sabas

Enne 10 km TP-d kostub selja tagant "Hello Estonia" ja T paneb mööda nagu postist - "tunne on hea, lähen, lõpus läheb nagunii raskeks" :) Lippame edasi, 1 kerge tõusukene, muidu üsna tasane rada. Aga nüri rada... Mõned veevoolikutest kastmised on rajal, kulub ära. A kaotab 2 geeli ära, annan oma esimesest geelist veid talle. Pooliku aeg ~1.51, tempomeister paistab hoidvat kerge varuga tempot, lisaks on tal särgi peal 3.44, õhupallil 3.45. Keskmine km tempo püsib 5.16 min/km, mõni väga üksik kilomeeter oli alla 5.10 (plaan oli selliseid kiiremaid kilomeetreid tegelikult vältida). Tempomeistriga liitub veel üks tempomeister, ilmselt "tagavara mees" :) A-l hakkab vist raske, kahtleb kas jaksab kaua tempot hoida, liipan edasi, taakord tempomeistri(te)st ees, vahe venib vahelduva eduga pikemaks-lühemaks. 

Veekardinast läbi, müts uuesti pähe...

Järgneb ~4 km edasi-tagasi lõik, näeb liidreid veidi. Palav, aga joostav. Pulssi viskab vahepeal kõrgele, jalad oleks nagu ok. Rada kulgeb nüüd küll väiksemaid linnatänavaid mööda, elurajoonid, äärelinnad - nüri ja tüütu, ei miskit vaatamisväärset. Rahvast on raja ääres täitsa meeldivalt kohati, elatakse kaasa, hea! T tuleb vaikselt selg ees vastu, "tere Eesti" ja 25 km punktis panen mööda. ~30 km, rada vist möödub üsna mere äärest, kuna kõik tänavate servad ja kõnniteed on autosid täis pargitud... Tagantjärel kaarti vaadates oligi meri kiviga visata, aga et jooskurada mere äärde läheks, seda ei...

Spordijook sisse, veepudel kätte...

Olemine kipub ikka raskemaks, aga tempo üllatavalt ei langegi... Tempomeistreid selja taga ei paista, T pole ka uuesti järgi jõudnud :) Eespool mainitud edasitagasi lõik nüüd siis teistpidi, näeb viimased jooksjaid, päris kõnnitempo tundub neil olevat, loodetavasti jõuavad ikka kohale. Kerge tõusukene sillale, suured laevaehituse kraanad, vanalinna (finiš on seal) annab juba aimata... Aga 39 km hakkab pull pihta, tempo langeb, 40 km TP eriti paremaks ei tee, pulss kõrge, ega ei taha/viitsi rebida ka. Viimased 3 km-t oli tempo 6 min/km ligi. Kui senine jooks oli ikka rahvast enamasti möödudes, siis siin kandis pani ports inimesi ikkagi minust mööda. Kui kahe nädala pärast poleks järgmist maratoni ootamas, siis oleks ikka rebinud ka veidi huvi pärast :) 

Vanalinn, rahvast palju liikvel, kaasa eriti ei elata. Kivisillutist palju, peab ette vaatama. Tempomeister (see backup mees) paneb mööda. Viimased mõnisada meetrit tuleb küll juba "emotsiooni pealt", nimi hõigatakse välja, Eesti samuti, päris mitu lauset lobisetakse vist Poola keeles Eesti kohta miskit... Uhh. Istun, pudel vett, kurku, pähe... L lehvitab, saan oma tellitud külma coca kätte, aitäh :) Viidad viivad vanalinna majade taha, sadakond meetrit, söögitelk püsti, massaazi tehakse soovijatele, võtan pakihoiust koti ja tagasi finiši äärde, kus üllatusmees T just lõpetab, ning varsti ka A (1 sekund üle müstilise 4 tunni).

Teeme pilte, kurdame palavust ja kiidame teisi, joome cocat, kellel kerge supp, kes piirdub saiakesega, kerge dušš kitsastes oludes külma veega, venitame, uurime tulemusi (T oli vanuseklassis 4. mees, A 6. mees) ja longime raudteejaama, ligi 2 km. 

Ööbimiskohta, logeleme paar tundi ja jätkame siis maratoniturismi turismipoolega :) Viskame maratonisärgid selga ja sõidame Westerplatte juurde - paik, kus sai alguse 2. maailmasõda, ilmselt tatsasime seal 2-3 km maha julgelt. Ja veelkord ilusasse vanalinna, sööme-joome, teeme tiiru vaaterattaga ja ära magama.

Trepid-trepid-trepid, A keeldus kõige üles ronima... :)

Pühapäeval veel veidi turismi, Malborki loss, Hundikoobas, Leedus ööbimine ja esmaspäeva pärastlõunal tagasi Tartus.

Kokkuvõte? Väga tore maratonireis oli! Põhja-Poola on kindlasti avastamist väärt, Gdansk oli väga-väga äge. Maraton oli raske, eelkõige palavuse tõttu ilmselt. Maratonirada ise oli küll üsna niru, sealsed olud lubaks luua ikkagi väga huvitava raja. Aga - ei kurda, olen rahul! Järgmine maraton siis kahe nädala pärast, taaskord seni täiesti külastama kohas, üle kahe aasta Eesti maraton. Jooksmisteni!

Track: http://app.endomondo.com/workouts/583567638/4567129
Pildid: http://nagi.ee/photos/taavid/sets/397949/